Homme on märter Jüri Kuke 70. sünniaastapäev Trüki E-mail
30. aprill 2010

SI-121

1. mail 1940 Pärnus sündinud, aastatel 1958-1979 Tartu ülikoolis keemiat õppinud, sellessamas õppehoones Jakobi 2 teadlase ja õppejõuna töötanud Jüri Kukk piinati surnuks ööl vastu 27. märtsi 1981 Vene Föderatsiooni Vologda linna tapivanglas.

Sõltumatu Infokeskus avaldab Tartu ülikooli aulas toimuvate Jüri Kuke mälestuskonverentside korraldaja, ühingu Hereditas juhatuse liikme Jevgeni (Jekki) Rjazini artikli.

MÕISAKÜLA MÄRTER*
(* Loo pealkirjaks on võimaliku mängufilmi pealkiri, üleskutse sellise filmi loomiseks on kodu- ja välismaistele filmikunstnikele teinud Trivimi Velliste)

Eesti rahvuse ja riigi ajalugu seisab koos märgilise tähendusega isiksuste elulugudest. Kahekümnendat sajandit ääristavad meie ajaloos kaks isiksust, kelle nimede algustähed on JK. Mõlemad on rahvuskangelased, kes aitasid eesti rahvast päästa punakatku-hukatusest. Sajandi alguses elas, võitles ja langes vapper sõjamees Julius Kuperjanov, kelle nime kannab meie Kaitseväe kuulus väeosa. Sajandi teisel poolel elas punaste anastatud Eestis tagasihoidlik teadlane, kes parema käekäigu puhul võinuks saada 70-aastaseks tänavu 1. mail.

Jüri Kukk sündis Pärnus ja kasvas üles piirilinnas Mõisakülas. Temast sai paar aastakümmet hiljem lootustandev teadlane. Kuid saatus tahtis, et Tartu Ülikooli keemiadotsent Jüri Kukest sai meie moodsa ajaloo keskne märter XX sajandi teise poole vastupanuvõitluses punavõimude vastu, kommunismivang, kes võitles vapralt lõpuni ja kaotas julma kohtlemise tulemusena aastal 1981 oma elu.

Esiteks oli tegemist välismaal tuntud keemiateadlasega, kelle julge vastuhakk inimvihkajalikule punadiktatuurile oma kodumaal tegi temast rahvusvaheliselt tuntuima vabadusvõitleja sovetiaja Eestis. Teiseks sai keemiateadurist rahvuskangelane üpris erandliku koha ka Balti riikide vastupanuvõitluses. Demokraatlike riikide akadeemilise ja laia üldsuse protestiliikumisele kartmatu eestlase vaenamise vastu kurikuulsa kommunistliku partei timukate käe läbi aitas kaasa Eesti filmimees ja raadiopublitsist V. G. Karassev-Orgusaar, kes oli sunnitud 1970. aastail pagulusse Prantsusmaal.

Rahvuskangelase mälestamine sai hoogu riikluse ja iseseisvuse taastamise aastail, eelkõige Tartu Ülikooli juures tegutseva Akadeemilise mälestuskeskuse HEREDITAS in memoriam JÜRI KUKK taganttõukamisel, aga samuti Mõisaküla gümnaasiumi seltskonna poolt, kes viis aastat tagasi korraldas Mõisakülas konverentsi.

Eesti muinsuskaitseliikumise juht ja väljapaistev poliitik Trivimi Velliste algatas selle sajandi hakul mõtte vändata rahvuskangelasest Jüri Kukest niihästi tõsielu- kui ka mängufilm. Ometi jätab XX sajandi ühe tähtsaima rahvusliku võitleja meelespidamine veel palju soovida. See, et kogu Eesti avalikus ruumis puudub puudub väärikas ausammas meie märtervabadusvõitlejale, riivab igatahes minu silma väga valusalt. Mõne aasta eest tuli rahvuskangelase surma-aastapäeva 27. märtsi Langenud Vabadusvõitleja Päevaks kuulutanud Vladimir-Georg Karassev-Orgusaar välja algatusega, et Tõnismäe "Aliza" võiks välja vahetada Jüri Kuke monument.

Selle artikli autori isiklikuks eelistuses on märtervabadusvõitlejale ausamba kerkimine Tartu linna avalikku ruumi, näiteks Toomemäe jalamile äsja tegevuse lõpetanud TÜ vana keemiahoone kõrvale. Selles hoones asub nimelt labor, kus rahvuskangelasel möödus mitu tööaastat, just sinna tulebki rajada üks Jüri Kuke muuseumi üksusi. Leian, et oleks kangelase mälestuse vääriline, kui kodumaine ja pagulasüldsus tuleks ausamba püstatamisega toime Jüri Kuke 75. sünnipäevaks, mis jõuab kätte juba viie aasta pärast - AD 2015.

Allikas: Jekki (Jevgeni) Rjazin
Kontakt: E-mail on kaitstud spämmirobotite eest, Javascript peab olema sisse lülitatud
Kommentaar (0)
Kirjuta kommentaar
Kommenteerija andmed: tärniga * väljad tuleb kindlasti täita:
Kommentaar:
Turvalisus
Palun sisetage pildil olev spämmivastane kood.