Sõltumatu Infokeskus

No ei ole see moskvameelse punavõimu ja "võitjate ajaloo" kaitsmine küll kõigi tartlaste huvides. Sellega eiratakse EV Põhiseadust ja Euroopa Liidu vastavaid resolutsioone, mis on natsismi ja kommunismi võrdsustanud ja kuritegelikuks tunnistanud.
See on eestlaste huvide arvel. Ja hoiab lahti seda haava ja ei lase sel armistuda. Ehk jätkub II MS, eestlased eestlaste ja venelaste vastu.
Kui sinna pandaks infostend tegeliku ja tõese ajalooga, saaks haav armistuma hakata. Ja Putin ei saaks kasutada viiendat kolonni eestlaste vastu. Miks tegeleb Tartu linnavalitsus riigivastase tegevusega ja viienda kolonni soosimisega?
Tartlastel on õigus nõuda, et see punakatku monument ja kirsasaabas Raadil eestlaste haudadelt kaoks. Kui on Eesti riik.

Tänane uudis Prantsusmaalt, kus poliitik Marine Le Pen võrdles vabas õhus palvetavaid moslemeid saksa okupantidega, on Eesti võimalikku tulevikku silmas pidades lootusrikas.

„Nende jaoks, kes tahavad rääkida palju Teisest maailmasõjast, kui tegemist on okupatsiooniga, tuleks rääkida ka sellest (moslemitest palvetajatest tänavatel), sest tegemist on okupeeritud territooriumiga,” ütles ta rahvakogunemisel Lyonis, kirjutab The Telegraph.

„See on okupatsioon osadel territooriumidel, piirkondades, kus kehtivad religioossed seadused. See on okupatsioon,” ütles Marine Le Pen partei juhiks kandideerimise üritusel.

„Loomulikult ei ole tanke, ei ole sõdureid, kuid sellest hoolimata on see okupatsioon ja rõhub raskelt kohalikke elanikke,” rõhutas 42-aastane poliitik. http://www.nommevalitsus.org/?p=8061

Le Peni avaldust
tuleb kaheldamatult tervitada ja heaks kiita, sest tal on sulaõigus. Sest tegemist on tõepoolest okupatsiooniga. Meenutuseks – mida tähendab rahvusvahelise õiguse termin okupatsioon?

See tähendab: occupation – action d’occuper, de s’installer par la force – okupatsioon – võõra territooriumi anastamine ja seal enese kindlustamine („Micro-Robert, Dictionaire du francais primordial” (Paris, 1984)) http://www.nommevalitsus.org/?p=117 . Küsimus pole ju üldse selles, milliseid meetodeid kasutatakse võõra territooriumi anastamiseks ja seal enese kindlustamiseks. Anastada ja kindlustada võib ka piirkondlikult kinnisvara kokku ostes ning tervetes piirkondades maksma panna omad seadused – nii näiteks Suurbritannias, Prantsusmaal, Saksamaal, Rootsis ja paljudes teistes lääneriikides märkimisväärsetes piirkondades enam kohalikud seadused ei kehti, faktiliselt on maksma pandud šariaat.

Kokkuvõtteks
Arusaamine, et anastada on võimalik ainult sõjaliselt (sõjaline okupatsioon võib olla, kuid ei pruugi olla okupatsiooni lahutamatu koostisosa), on ammuilma iganenud. Siin peitub ka Eesti tänane traagika, kus „okupatsiooni lõpuna” on propageeritud ENS...

ENSV ÜN valimisi märtsis 1990, 20.augustit 1991, 06.septembrit 1991, 05.oktoobrit 1992 ja 31.augustit 1994.

Eesti on tegelikult tänaseni Venemaa poolt okupeeritud ja et rahvusvahelise õiguse üksüheselt mõistetavast okupatsiooni mõistest tänu islami okupatsioonile ja kolonisatsioonile Euroopas rahvuslikud ringkonnad läänes lõpuks õieti aru saama hakkavad, on igati positiivne nähtus. Selleks ei ole vaja tänavatel olevaid tanke...

Sest kui õigusjärgsed Eesti Vabariigi kodanikud kord tahavad taastada 1918.a. loodud Eesti Vabariiki restitutio ad integrum, siis selle ühe vältimatuks eelduseks on, et meie taotlusi ka läänes mõistetakse. Täna võib lõpuks nentida, et vähemalt Prantsusmaal rahvuslikes ringkondades meid mõistetaks...

13.detsember 2010

Ahti Mänd, www.nommevalitsus.org

Nagu siga ja kägu nii ühte nägu.

Ahti komistab taas riikidevahelise õiguse vaba tõlgendamise otsa. On Eestis Tsunkuo (/Zhongguo/Hiina), AÜ, Rassiia (/Rossija/Venemaa) või Iislandi (/Ísland/Island) kaubad või kodanikud, oleme kohe nende okupatsjooni (/okupatsioon) all.

Küll on riikidevahelise õiguse järgi Rassiia võimu all Eesti vabariik oma 2212...2321km²-ga (andmed erinevad allikati), mitte aga meie Euroeesti. Seda Ahti millegipärast tunnistada ei soovi.

http://ohtuleht.ee/index.aspx?id=406045

Räppar Abraham ehk Lennart Lundve uues laulus saavad oma osa nii Baari-Madis, Rolf Junior kui Anis Arumets.

"Lugu räägib pereväärtustest, mida Martin Helme näeb unes ja toonil, mis ajavad Vaido Neigausi nutma," seisab kirjas Suberbandiit Recordsi ehk Abrahami kodulehel.

see võiks helme valmiskampaania taustax mängida

http://www.youtube.com/watch?v=vB8hx7kgcDs

Kommaritel ja saksa natsidel oli üks ühine laul, mis sai hiljem üheks kommarite hümniks. Tõsi, saksa natsid laulsid seda oma sõnadega.
See laul oli "Julgesti vennad nüüd tööle! Võitlusse hüütakse meid. Endale priiuse maale rinnaga murrame teed!"

Elagu kommarite ja natside murdumatu sõprus ja liit!

Elagu meessõprade liit!
http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=111936

Miks sulle need Saksa natsionaalsotsialistid hammaste vahele jäid? Paljud saksa sõdurilaulud on jätkuvalt kasutuses erinevate riikide armeedes. Näiteks La Legion Marche. Après la seconde guerre mondiale des nombreux Allemands s’engagent à la Légion étrangère en particulier dans les bataillons parachutistes entre autre au 2BEP. Tout naturellement adoptent le chant des divisions SS et change les paroles par rapport à la situation géopolitique.

Aastal 1939 sõlmiti üks kurikuulus pakt, mille elluviimiseks vallandati II MS.
Mõlemad kurjusekehastajad pidasid Brestis ühistparaadi. Vaata nt. dokfilmi "Soviet Story", et aru saada, et pruun ja punane fašism on tegelikult üks ja seesama pask puha. Nagu on öelnud ka kirjanik Jaan Kross. Ja mida ilmekalt tõestab ja näitlikustab seesama laul.
Ja ka näiteks see, et Tallinna "vabastamisel" kõlbas punastel korpuslastel rebida punane kalts, mille nad Pika Hermanni torni seal lehvinud sinimustvalge lipu asemele heiskasid, "vihatud vaenlase ja vallutaja" jne saksa haakristiga lipust. (Said praeguse "Laste Maailma" kaupluse maja lipuvardast).
Saksa sõdurid oli täpselt samasugused massipsühhoosiga ajupestud etturid suures mängus nagu punaarmeelased ja korpuslasedki.
Saksa sõdurilaulude vastu pole mul vähimatki. Sõdurilaul on sõdurilaul. Ja meie sõjas bolsevismi taastulemise vastu olid nad relvavennad. Teisi liitlasi meil paraku ei olnud.

http://usk-lootus-armastus.blogspot.com/2010/12/veiko-rammel-kas-pa rnu-saab.html

Kulla Margit-Mariann!
Soviet Story on "dokumentaalfilm" jutumärkides, objektiivsust ning tõde ei tasu sealt otsida. Roselje tõest, pooltõest ja otsesest valest. Vaadata ju kõlbab kuid eeldab ajaloo tundmist natuke enam kui nõukogude või sionistide ajalookäsitlus pakub.
Ja veel - Sinu viidatud pakt ei olnud ainus sõja vallandaja. Nimelt oli ka kolmikpakt mis sundiski saksamaad ennetavaid samme astuma.

Jah, ma tean, et kolmikpakt oli ka. Vaino Kallas kirjutas sellest "K&E" veergudel pikalt. Ja mitmes loos.
On ju soomekeelne raamatki "Suomi myrskyn silmissä", autor E. Hautamäki, milles sellest kolmikpaktist juttu on. Miskipärast eesti keeles pole seda teost tänini?

Sa kirjutasid, et pruun ja punane fašism on tegelikult üks ja seesama pask puha. Milline see pruun fašism on? Minu teada oli Italia fasismi värviks must. Saksamaa natsionaalsotsialistid kasutasid aga pruune särke kuna said need odavalt osta Aafrikakorpuse ülejääkidest. Natsionaalsotsialistlik ilmanägem seab oma rahva heaolu ja saatuse esmaseks. Venemaa või tama valitsejad ei ole kunagi hoolinud oma rahvast ega nende heaolust. Seega venemaad Natsionaalsotsialistlikuks nimetada oleks väga ekslik.

Ahmed, ära häma. Muide, Vaapo Vaher kirjutas enne 21. saj. algust, vahemikus 1997 -- 1999 (enam täpselt ei mäleta ja kappi ei viitsi selle pärast ronida) Kultuur ja Elu veergudel artikli, et fašism algas Venemaalt. Lugu oligi vist sellise pealkirjaga. Ehk loed ja saad aru, et Itaaliasse jõudis fašism Venemaalt. Nii et natsionaalsotsialistlikuks Venemaad nimetada tõesti ei saa. Loomulikult ei ole Venemaa rahvast iial hoolinud, sealne võimurite jõhkrus hoiab vaos rahva jõhkruse. Arnold Susi kirjutab sellest süsteemist oma memuaarides superhästi. Kirjastus Grenader on need avaldanud. Sisestustöö on minu.

Mida mõista vassismi (/fašismi) all, sõltub suuresti tõlgendusest. Kui vaadata vassismi põhimõtteid siis kattuvad need peaaegu iga isevalitsusega, enamasti erineb rahvastesse suhtumine. Seda iidamast-aadamast.
Ametlikult loetakse vassismi alguseks vastaval tegevuskaval riigi ülesehitamist. Selleks on Penvenuuto Mussoliini (/Benvenuto Mussolini) poolt juba 1910ndate lõpus koostatud kava mida ta sai ellu viima hakata 1920ndate algaastatel. Sealt ka nimetus fascia [faša] - põim. See tähendas erinevate riiklike valdkondade tihedat põimitust, kõik oli rakendatud riigi terviklikuks toimimiseks. Riigi üksikkodanik oli küll osa sellest kuid juba iga mitteosalev kodanik riigi vaenlane. Itaaliast (/Italia) isegi paremini õnnestus vassism läbi viia Tojtslandis (/Deutschland/Saksamaa), põhjuseks sealsete kodanike arenenud korratunne. Etterutates tuleb siit ka selgitus miks vassism oma ehedal kujul polnud võimalik pohhuistlikus Rassiias (/Rossija/Venemaa) ja SSSR-is.
Olen vassismiga tutvunud vaid pealiskaudselt kuid sellegi põhjal ma ei leia et Rassiias sai vassism kuidagi riiklikult levida, mitteriiklikku vassismi aga ei saa olla olema sjuba põhimõtteliselt. Küll on aga ajust läbi käinud sionismi sugulus vassismiga ning siin oli küll vassismiga võrreldes sionism olemas enne. See on küll minu arvamus, üldlevinuks jääb ikkagi Itaalia emasus.

Ma ehk eksin, kuid kas pole nii, et natsionaalsotsialism/rahvussotsialism on just nimelt üks sotsialismi vorme - omad eelkõige. Vastand on siis juutide internatsionalism/internationaalne sotsialism, kus kõik on võrdsed aga juudid on teistest natukene võrdsemad ( ikkagi Jumala poolt välja valitud rahvas, kes lasi risti lüüa Jumalapoja).
Vassismis puuduvad aga rahvussotsialismile omased jooned nagu oma rahva eelistamine... Otse vastupidi rahvus on seotud riigina. Sarnaselt sammub est-onia vassismi luues internatsionalistlikku terminit eestimaalane samal ajal kui välja surevat eestlast diskrimineeritakse.

Levinud on igavene kari ebamääraseid mõisteid. See võimaldab paljutki erinevate mõistete alla sokutada millega jälle teised ei taha nõustuda. Täpsema (ehkki samuti mitte 'täpse') pildi saaks kui erinevad põhimõtted lahterdaks erinevate mõistete kaupa. Siis selguks ka vormi ja sisu vastuolud, nt tõik et SOTSIAAL- ja SOTSIALISM pole kattuvad mõisted (kattuvad vaid osaliselt) ehkki ladina SOCI+O/A/E/U- - 'ühis-' seda eeldab. Samuti pole SOTSIAALDEMOKRAADID ei sotsiaalid, sotsialistid ega demokraadid mis ei tähenda samas kohe asotsiaalsust.
Rohkem tundub sisule vastama nimetus NATSIONAALSOTSIALISM sest see näib hõlmavat nii rahvast (või rahvust?) ja ühisust (või ühiskonda?). Ent teame ka ladina tüve NATIO- mitmetähenduslikkust, seega kas jutt ongi tegelikult rahvast, äkki hoopis riigist ja riiklikkusest? On ju meilgi olemas RAHVUSpargid, RAHVUSringhääling jmt kuigi sisuliselt pole neil rahvusega mingit pistmist, need on ikkagi RIIKLIKUD nähtused. Me oleme vaid valedega aja jooksul nii harjunud et peame neid loomulikeks.
Kui vaadata Itaalia vassismi siis erilist rahvusküsimust seal tekkida ei saanudki - ülivõimutsesid italjaanod. Sardid, toskaanlased jt erinesid küll murretelt ja eluviisilt kuid isegi põhja ja lõuna Itaalia erinevus pole riigi ühtsust vääranud. Tojttslandis (/Deutschland) olid samuti keelelised erinevused aga tojttsidele vastandati vaid roomasid ja juute. Esimesi põlati nende alamluse ja teisi kadestati nende ülemluse tõttu. Just juudid on igas kapitalistlikus riigis olnud juhtivad rahaliigutajad. Vist 1980ndatel uuriti erinevate rahvaste jõukust Kanadas (/Canada), eesstlased olid jõukuselt 2., ees olid vaid juudid. SSSR-is selliseid andmeid ei avalikustatud kuid rahvaloendusandmete järgi tuli Eestis ja Sakartvelos (/Sakhartvelo/Georgia/Gruusia) 1000 täiskasvanu kohta pisut alla 200 kõrgharitu, juute üle SSSR-i üle 800! Elasid nad ligi 100%-liselt linnades, sissetuleku said mittetootvatest valdkondadest (juhid, arstid, teadlased, kirjanikud jne), jä...

Elasid nad ligi 100%-liselt linnades, sissetuleku said mittetootvatest valdkondadest (juhid, arstid, teadlased, kirjanikud jne), järelikult alla keskmise võis saada vaid tühine osa neist. Ja ometi olid nad juba suures osas russistatud.
Nii et Itaaliat ja Tojttslanti selles mõttes sama mõõdupuuga mõõta ei saa.
Ent see valdkond mind sel määral ei huvita et ma hakkaks seda eriliselt uurima.

Seni kuni keegi ei puuduta minu naftapuurtorni ja kaamelit, mina maailmarevolutsioonis EI osale :)

fashism tuleneb it k sõnast fascismo, mis tähendab sidet, liitu, ühendust ning oma seos on sel sõnaga fascio, mis tähendab vitsakimpu ja mis oli omaaegne Rooma võimu sümbol. Olemuselt totalitaarne diktatuurne reziim, tugeva keskvõimuga, militaarne, juhikultusega ja orwelliliku mõttemaailmaga, kus teisitimõtlejaid represseeriti. Aga fashismi kui mõiste kasutust ja sellega hämamist analüüsis väga hästi lennuväepoiss Henrik Arro:
Fašismi taassünnist Eestis

Qui bono? Ehk kellele on kasulik lüüa häirekella fašismi taassünni pärast Eestis?

Viimasel ajal on Venemaal hakatud häirekella lööma fašismi taassünni pärast Eestis. Kuid mitte ainult. Ka Eestis on loodud Antifašistlik Komitee, kes igati, aga eriti just välismaal ja Eestis elava vene noorsoo hulgas, püüab näidata, et Eestis soositakse fašismi taassündi. Kaitsepolitsei hinnangul on selle komitee tegevus selgelt Eesti-vastane, sest ta püüab välisriikide silmis mustata Eesti Vabariiki ja õhutada vaenu eestlaste ja Eestis elavate venelaste vahel. Arvestades Eesti-Vene mitte just eriti sõbralikke suhteid, ei ole ka kahtlust, kes sellise komitee tegevust toetab. Rääkis ju Vene föderatsiooninõukogu välissuhete komitee esimees M. Margelov alles üpris hiljuti Eestist kui riigist, kus fašistid jalutavad vabalt ringi ja püstitavad SS-lastele mälestusmärke.
Enne kui rääkida fašismi taassünnist Eestis, tuleks kõige pealt selgeks teha, mida siis nimetab Antifašistlik Komitee fašismiks, mille taassünni pärast ta nii mures on? Teatavasti sellist parteid, mille ideoloogia oleks vastanud või vastaks klassikalise fašistliku partei (näiteks Itaalia fašistliku partei või Saksa natsionaalsotsialistliku partei ideoloogiale) Eestis kunagi eksisteerinud ei ole. Isegi 1930-nendatel aastatel Eestis eksisteerinud Eesti Vabadussõjalaste Liit oli oma ideoloogia poolest fašismist siiski õige kaugel. Seetõttu on fašistliku ideoloogia taassünnist Eestis veidi naljakas rääkida. Nähtavasti see fašism, millest räägib Antifašistlik Komitee, ...

ei lähtu ilmselt mitte maailmas üldlevinud ja tunnustatud arusaamadest fašistliku ideoloogia kohta.
Teatavasti on fašistlike parteide või liikumiste põhitunnusteks suundumus tugevale keskvõimule, mittedemokraatlikule riigikorrale, mille puhul riigi õigused on üksikisiku õigustega võrreldes ülemuslikud, juhi kultusele ja marurahvuslusele. Nõukogude Liidus fašismi mõistet aga laiendati ja see omandas esialgsega võrreldes hoopis teise, moondunud tähenduse. Fašistideks hakati sõja ajal ja pärast sõda nimetama eranditult kõiki neid, kes võitlesid Nõukogude Liidu vastu või ei olnud nõus Nõukogude Liidu tegevuse ja poliitiliste tõekspidamistega. Näiteks, ei kiitnud heaks väiksemate naaberriikide okupeerimist ja annekteerimist Nõukogude Liidu poolt ning nõukogude okupatsioonivõimude kuritegusid okupeeritud riikides. Erilist taunimist leidsid aga need, kes julgesid nõukogude võimule vastu hakata. Seejuures ei küsitud vastuhaku eesmärkidest. Näiteks, kas sellise vastuhaku puhul ei olnud äkki tegu hoopis Nõukogude Liidu poolt alistatud rahvaste iseseisvuspüüdega, ja ka see, kuivõrd nõukogudevastane tegevus tegelikult fašistliku ideoloogia kui sellisega ikka üleüldse seotud oli, jäi tähelepanuta. Kõik Nõukogude Liidu vastased olid fašistid – ülimalt lihtne ja mõnus määratlemine. Seda traditsiooni on jätkanud ka Venemaa. Need rahvad ja isikud, kes julgesid Nõukogude Liidule vastu hakata ja kommunistide kuritegudest avalikult rääkida olid ja on ka tänapäeva Venemaa arvates igal juhul fašistid. Fašistid oli sõimusõna, mida Balti riikidest pärit inimesed Nõukogude Liidu ajal Venemaal ringi liikudes tihti kuulsid. Et vältida fašisti nime, tuli tingimusteta nõus olla kõigega, mis nõukogude võim iganes korda saatis.
Ilmselt on sellise seisukoha omaks võtnud ka Antifašistlik Komitee, kelle meelest igasugune nõukogude võimu poolt eesti rahva vastu kordasaadetud kuritegude avalikustamine, eriti aga Nõukogude Liidu vastase võitluse tunnustamine vabadusvõitlusena tähendab ajaloo üm...

kordasaadetud kuritegude avalikustamine, eriti aga Nõukogude Liidu vastase võitluse tunnustamine vabadusvõitlusena tähendab ajaloo ümberkirjutamist ja fašistlikku tegevust.
Teatavasti võitlesid Balti riikide rahvad II maailmasõja ajal oma vabaduse eest, neid okupeerida püüdva Nõukogude Liidu vastu. Paraku olid eestlased (ja ka lätlased) ajaloo kurioossete keerdkäikude tõttu sunnitud seda tegema saksa (eestlased osaliselt ka soome) mundris. Ja ehkki eestlaste nõukogudevastane võitlus toimus Eesti taasiseseisvumise, mitte Suur-Saksamaa või Uue-Euroopa eest, on selles võitluses osalenud meestele fašismisüüdistuse esitamine, eriti välismaal, kus Eesti tegelikku ajalugu peaaegu ei tunta, suhteliselt hõlpus. Piisab sellest, et eestlased võitlesid koos Saksamaaga lääneriikide liitlase Nõukogude Liidu vastu. Seda on Venemaa eestlaste mustamiseks lääneriikide silmis ka igati püüdnud ära kasutada.
Ei ole ime, et Antifašistliku Komitee asutajate hulgas oli ka eestlasi (Arnold Meri, Uno Laht). On ju nende meeste minevik otseselt seotud kuritegevusega eesti rahva vastu (küüditamine, rahvuslaste jälitamine, arreteerimine ning tapmine). On selge, et sellistele inimestele ei ole nende minevikust avameelne rääkimine ja sellele hinnangu andmine vastuvõetav. Ka Venemaa ei taha, et Nõukogude Liidu kuritegudest avalikult räägitakse. Ajalugu peab jääma selliseks, nagu ta nõukogude ajaloolaste poolt kord kokku kirjutati - Nõukogude Liit oli hea rahvaste vabastaja (ükskõik, milliseid kuritegusid “vabastajad” ka korda saatsid) ja tema vastu võitlejad fašistlikud kaabakad.
Et käesoleval ajal Eestis parteisid või rahvaliikumisi, millede ideoloogia või programm vastaks fašistlikule ideoloogiale (suundumus tugevale keskvõimule ja mittedemokraatlikule riigikorrale, juhi kultusele ning marurahvuslusele) ei ole, siis on Eesti süüdistamine fašismi taaselustamises Antifašistliku Komitee poolt ilmselt tugev ülepakkumine. Kui fašism neile tõepoolest muret tekitab, siis tuleks neil eelkõige täh...

Kui fašism neile tõepoolest muret tekitab, siis tuleks neil eelkõige tähelepanu pöörata just Venemaale, kus viimasel ajal on tekkinud selliseid organisatsioone (näiteks Pamjat), mille programm on vägagi tugevate fašistlike sugemetega ja kes avalikel esinemistel kasutavad ka fašistlikku sümboolikat. Nii siis, sellel, mida Antifašistlik Komitee nimetab fašismi taassünniks Eestis ei ole tegeliku fašistliku ideoloogiaga mitte midagi ühist. Ilmselt on asi hoopis muus.
Mäletatavasti peale Eesti taasiseseisvumist Eesti lähiajaloost (eriti II maailmasõja ajal toimunust) riigivõimuorganite tasandil eriti rääkida ei julgetud. Samuti ei antud Riigikogu ja Vabariigi valitsuse poolt lähiminevikus toimunule, eriti eestlaste võitlusele Saksa ja Soome sõjaväes ametlikke hinnanguid, kartes rahvusvahelist skandaali ja mittemõistmist. See muutis nõukogude võimu poolt Eesti koloniseerimiseks siia toodud mitteeestlaste aga samuti eesti soost kollaborantide elu suhteliselt mugavaks. Kui nõukogude võimu poolt kordasaadetud kuritegudest eesti rahva vastu räägiti, siis tehti seda võimalikult umbisikuliselt, lihtsalt stalinliku režiimi kuritegusid taunides, ilma kohapeal tegutsenud isikuid konkreetselt nimetamata. Sellele vastavalt ei suudetud ega tahetud praktiliselt ka kuritegusid sooritanud isikuid kohtulikule vastutusele võtta ega nende õigusi kuidagi piirata.
Suhtumine nendesse meestesse aga, kes olid julgenud Eesti kaitsmiseks Nõukogude Liidu vastu relva võtta, jäi ametlikul, valitsusorganite tasandile üpriski reserveerituks. Ehkki neid ametlikult fašistideks just ei nimetatud (selliseid juhtumeid, eriti ajakirjanduses, siiski esines), suhtusid riigivõimuorganid ja ajakirjandus neisse vähemalt avalikult küllaltki taunivalt ja Saksa sõjaväes teeninud meeste üritusi püüti ametlikul tasandil võimalikult vältida. Tekkis isegi olukordi, kus valitsuse paaniline tegevus, et näidata oma suhtumist fašismi (näiteks Lihulas 2004. aastal) tekitas üleriigilise skandaali. Ja ehkki peaminister...

Ja ehkki peaminister püüdis asja hiljem siluda väites, et Eesti iseseisvuse taastamise eest sõdinud mehi siiski tunnustatakse, oli suhtumine selge.
Viimasel ajal on siin aga mõningaid muudatusi esinenud. Järjest rohkem, ehkki esialgu veel küllaltki ettevaatlikult, on ajakirjanduses hakatud rääkima sellest, et need mehed, kes võitlesid Saksa või Soome sõjaväes ei teinud seda siiski mitte Suur-Saksamaa või Uue-Euroopa nimel, vaid nende võitluse eesmärgiks oli vaba Eesti. Ja ka valitsus on tasapisi selle seisukohaga hakanud nõustuma. Muidugi, aastakümnete pikkune nõukogude propaganda on eesti rahva, eriti just nooremate eestlaste teadvusse oma jälje jätnud, kuid jää on hakanud sulama. Ja see tekitab vene kolonialistide ja eesti kollaborantide seas nähtavasti ebakindlust ning ärgitab nõukogude tõdesid kaitsma, et status quo säiliks.
Ei ole kahtlust, et oma mõju eestlaste rahvustunde tugevnemisele (ka riigivõimuorganite esindajate hulgas) on avaldanud viimasel aastal toimunud “pilli lõhkipuhumine” venelaste poolt, kes püüdsid Tõnismäel paiknevast Pronkssõdurist teha ausammast vene võimule Eestis, mille juures püüti eestlastele “koht kätte näidata”. See aga kutsus esile ajakirjanduses terava diskussiooni ja sundis peaministrit tahes-tahtmata reageerima ning eestlaste solvumist arvestades tõstatama Pronkssõduri teisaldamise küsimuse. Loomulikult järgnes sellele Venemaa süüdistus fašismi taassünnist Eestis.
Seega, Antifašistliku Komitee ja Venemaa süüdistus, et Eestis toimub fašismi taassünd tähendab lahtimõtestatult mitte fašismi kui ideoloogia ning vastava liikumise sündi Eestis, vaid lihtsalt seda, et Eestis on hakatud rääkima tõde II maailmasõja sündmustest ja eestlaste Nõukogude Liidu vastasest võitlusest oma riikliku iseseisvuse taastamiseks. Mitte fašistid (Saksa sõjaväes teeninud eestlaste hulgas Saksa natsionaalsotsialistliku partei liikmeid ei olnud), vaid eesti vabadusvõitlejad on need, kes on hakanud taotlema oma võitluse tunnustamist ja langenud kaasvõ...

langenud kaasvõitlejatele mälestusmärkide püstitamist. Just seda tuleks meie välisministeeriumil välismaal selgitada, rääkida, mida tähendab sõna fašistid lääneriikide ja Nõukogude Liidu (ning Venemaa) arusaamade kohaselt. Et siin ei ole tegemist samade mõistetega.
On ammutuntud tõde, et parim kaitse on rünnak ja tähelepanu vähendamiseks oma pahategudele on kõige õigem valju häälega rääkida teiste kuritegudest. Ja nii on Antifašistlik Komitee siis üllitanud raamatu “Fašistide ja nende käsilaste kuriteod Eestis II maailmasõja ajal”. Raamat on venekeelne. Ei oskagi kohe aru saada, kui tegemist ei ole propagandaüritusega välisriikide esinduste jaoks (turistid üldjuhul vene keelt ei valda), kellele see raamat on mõeldud. Siseriiklikult on raamat esmajoones mõeldud nähtavasti vene noorsoo mõjutamiseks, sest nooremate põlvkondade eestlaste vähene vene keele oskus vaevalt küll soodustab raamatu lugemist. Raamatut jagati ka käesoleva aasta juuli lõpul toimunud Sinimägede kokkutulekul, kuhu Antifašistliku Komitee esindajad olid ilmunud, et ilmselt propaganda eesmärgil välismaal näitamiseks fotografeerida ja filmida kokkutulekut kui fašistide ettevõtmist. Oleks tore, kui keegi teeks filmi, mis kajastaks mõlemat, nii Pronkssõduri juures toimunud kui ka Sinimägede kokkutulekut. Tõepoolest, saaks huvitava filmi, kui võrdluseks kokku panna võtted kahest kokkutulekust - igati soliidsest ja rahulikust kokkutulekust Sinimägedes, kus tõepoolest mälestati langenud kaasvõitlejaid, ning isegi kohalviibinud Antifašistliku Komitee esindajaid ei ahistatud ja teisalt, purjus venelaste lällamisest Nõukogude Liidu sümboolikaga Tõnismäe Pronkssõduri juures ja Eesti lipu mahakiskumisest.

Hendrik Arro
Sõjaaegsete Eesti Lennuväelaste
Ühenduse esimees.

23.12 kell 19.00 lähevad tänulikud tartlased ja panevad Tartu kesklinnas Kalevipoja kuju jalamile küünla kõigi nende mälestuseks kes meie riigi eest võidelnud ja elu andnud. Tegemist on kodanikualgatusega ja kõik patriootlikult meelestatud tartlased on oodatud sellega ühinema. Saagu Kalevipoja kuju, mis kehastab Vabadussõja vaimu meis kõigis, valgustatud paljude küünalde särast sel kaunil jõuluõhtul. Kohtumiseni!